Tuli tuul ja viis ära lapse valu...

Neljapäev, 6. august, kakstuhatkuradiüheksa!
Mõttest TAHAN on saamas mõte AHH MA EI TEA...


Olles surfilohe õnnelik omanik juba nädala jagu, hakkasin väsima juba sellest ranna vahet jooksmisest, poolkõva tuulega õppeka lennutamisest, kitezone "vähem sõbralikest" inimestest ning kogu sellest jamast. Võib-olla tõesti ei olnud see hea mõte. Äkki see ala ei ole siiski mulle?
Selliste mõtetega ajasin end täna jälle püsti. Kell oli 10 tuuris ja ilm tundus aknast vaadates mõnus.
Helistan sõbrale ... ei vasta. Hmm... helistan veel, kohe mitu korda, lõpuks vastab unine hääl "jaaaa!?", mille peale ma naerma hakkasin: "Täis oled vä?", "Kle jah, panin eile pidu nats.", mina jälle:"Või nii, kas me mitte randa ei pidanud täna minema?" Renee:" Äääm...nojah...las ma magan veel tunni", "Ok teeme nii," pakkusin "et ma olen kell 12 Estonia juures ja siis korjad mu peale sealt!?" "Ok"
Tund aega on veel aega, loen uudiseid. Kell saab 11.30, ajan diivanilt ennast püsti, laisklen vannituppa ning viin läbi erinevad ilu- ja terviseprotseduurid.
Kell on 11.45, aeg liikuda. Renee nagunii magab alles, lähen rahulikult.
Kodust väljudes helistan järjepidevalt ... null vastust.
Hakkan jõudma Estonia juurde, kui äkki helistab Renee: "Jõu ma hakkan liikuma aga et äkki ikka lähme Väänasse? Elke tahab päikest võtta ja ujuda." " Eeem, no okei davai kui me just peame aga mulle tundub et täna on just linnas hea deela tuulega!" Renee kärsitult "No tra davai ma jõuan sinna siis vaatame, mõtleme"

Istun murul, panen suitsu ette ja helistan Ristole Fan'ist: "Ajou, kle ma ostsin eile sul sealt poest mingid šhortsid ja nendel on külje taskus kummiga kinni mingi plastmassist jubin. Mul tibi räägib et see on kamm, ütle ausalt misasi see on" Risto vastu: "Hahahahaa viska see minema seda ei ole sul lohetades vaja ja lõhub pükse" mina vastu: " aa okei no selge kle davai siis" Risto jälle: " A kuule pmtslt on täna siis veekoolitus ka, kas jõuad poole tunni pärast Katariinale?" "OFC JÕUAN!"
Hurraaa, koolitus. Jälle hakkas natuke parem teades, et võib-olla ei olnudki see hobi valik nii vale.
Saan kokku Reneega, ütlen et MEGAkiire on kummpõlema ja Katariina kaile, kohe hakkab koolitus. Külgees väljusime Estonia trollipeatusest, haarasime kiirelt Macist burgerid ja maasikašeigid ja kimasime Katariinale. Mingil hetkel avastasime end Risto taga sõitmas =)

Jõudsime randa, Ristol oli veel üks õpilane. Pikka juttu ei olnud, lasime täis Risto lohe, ajasime üles ja läksime vette. Rand oli puhas, vaid paar suuremamõõtmelist päevitajat. Vees algas põhipull. Olen teoorias ennast koolitanud, lugenud, videotelt õppinud ja veel sada muud resurssi ammendanud. Tol hetkel, kui lohe oli mul peos said hetkega kõik need materjalid tühiseks. KUI SA OLED ALGAJA JA LOED SEDA BLOGI SIIS PANE TÄHELE JÄRGMIST:

ÕPETUSED, ENNEKÕIKE KIRJAPILDIS, JOONISTES JA MUUDEL SÄÄRASTEL KANDJATEL ON PETLIKUD!!! NEED ON LOODUD IDEAALOLUDES!!! TEGELIKKUSES TUUL MUUDAB PIDEVALT SUUNDA, TUGEVUST JNE. TEGELIKKUSES ON SEGAVAID FAKTOREID KÕVASTI ROHKEM, NÄITEKS KIVID PÕHJAS, VETIKAD, LAINED, PIMESTAV PÄIKE JNE!
Jah, kahjuks, vähemalt neis õpetustes, mis mina olen lugenud, ei ole kirjeldatud erinevaid faktoreid, mis Sind vees reaalselt segavad. Sa võid olla prodigy-, indigo, või kurat teab mis laps veel aga ise sa seda jama läbi teha ei taha! VÕTA KOOLITUS!

Igaljuhul, olime vees, Risto seletas rahulikult, mis harjutusi hakkame tegema ja kuidas neid läbi viia. Selgitas ka erinevaid olukordi, turvameetmeid ning siis läks klõpsti lohe teise õpilase külge. Vaatasin rahulikult ja üritasin võimalikult palju kõrvataha panna. Njaaa....tundub väga lihtne - lohe hõljub, tirid nöörist ja lohe hõljub teises kohas - LIHTNE!
Käes on minu kord. Natuke kõhe on olla kuigi olin ühekorra oma suure lohe juba üles lasknud, JUMAL TÄNATUD et sel päeval tuult ei olnud...101%lise tõenäosusega oleksin ma olnud murtud luudega tädi Russalka süles.
Anyway lohe sai minu trapetsi külge. Kõik on ilus. Lohe lendab, kakun poomi, tean kuidas "anda gaasi" ja kuidas "pidurdada" juhin lohe vasakule servale, peaaegu maha. Jälle üles tagasi seniiti. "Rahulikult, rahulikult..." räägib Risto kõrval. "Okei, rahulikult " mõtlen. Nii ebamugav ja harjumatu, VÄGA ettevaatliku inimesena kardan pidevalt seda kurja kurja powerzone'i, mille tagajärjel tekkinud äpardusi olen nii palju youtubest näinud.
Lasen paaril korral lohe vette. Pole hullu tuleb üles tagasi. " Ok lähme natuke sügavamale" kõlab Risto suust ning haarab mu trapetsi sangast. Olukord kisub pingeliseks "Ma ei saa aru nahui..." mõtlen "...liigun tagurpidi, lohe on seal, ma olen siin, see on seal...tõ-tõ-tõõõ..." ning siis juhtus midagi, sattusin segadusse kuna tagant rebiti ühelepoole ja lohe jälle teiselepoole. Ja siis see juhtus: Lohe hakkas liikuma alla, sikutan vasakut liini, ei toimi, sikutan rohkem ja rebin poomi vasta rinda ja oligi korras: FLUK lendasin puusadeni veest nii välja, et isegi varbad olid veepeal, fffffššššššš liuglesin läbi taeva mitu meetrit edasi ja PLÄRTS kõhuli vette. Üritades ehmatuses kainet mõistust säilitada proovisin lohe veel õhku jätta kuid ei õnnestunud, lätaki oli see ka vees. Süda peksab, käed jalad on terved aga ehmatus oli jõhker. Sel hetkel sai mulle selgeks, et enamus inimesi pingutavad üle oma jutuga. Powerzone või mitte, vees ei ole see asi sugugi nii hull. peale ehmatuse ei juhtu kellegagi mitte midagi! Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis oli see pigem lõbus intsident.
Loomulikult kordus see veel paaril korral kuid siis juba vähe libedamalt, mõnel korral suutsin lohe ka üles jätta.

Tean, et olin halb õpilane, sest paanitsesin palju ja "mõtlesin üle". Kui Sina tahad selle alaga tegeleda, siis ära mõtle! Kui lähedki lendu, siis lähed. Üles sa ei jää. Tuled lärtsti vette tagasi ja naerad nagu väike laps.


Lohe juhtimine enam-vähem selge, liikusime edasi bodydragy juurde. Vahepeal oli kogunenud randa juba üüks, kaaks, koo...ne....se...üheksa lohet, vaatan neid ja mõtlen jälle "TAHAN!"
Oogei Risto seletab bodydragi, kõik lihtne. Põhimõtteliselt, mis ma nüüd pean tegema on see, et pean meelega "matsu panema". Jah, meelega pean tegema seda mida enne nii hirmsasti kartsin. Kuna mul neid äpardusi suht palju juhtus oli "lohisemine" kui selline lihtne. Raskem oli lohe üleval hoida. Proovimiste tagajärjel sain juba selle ka lõpuks käppa. Asja võti on see, et lohe tuleb hakata üles tagasi juhtima juba siis, kui ta on äsja seniidi ületanud. Kui jääd magama on resultaadiks märg lohe!

Harjutus edukalt sooritatud, läksime rannale. Niiii kaua olin oodanud võimalust suitsu teha. Nüüd sain. Tegin kohe kaks tükki. Puhkasime jalga ja mauhh vette tagasi. Seekord laud kaasas.
Risto jällegi selgitas ilusti kõik ära ja näitas ette: hops istukile, laud alla ja kumm põlema...käed lahti. "Okeei" mõtlen. Lihtne, mis ikka.
Teise õpilasega sai proovitud niipidi ja naapidi ja igajumala pidi. Vastavalt sellele lärtsatas ta vette ka igajumala pidi. Tema pealt nägin ilusti ära kõikvõimalikud vead milled ma võiksin teha.
Laua peale siiski aga kohe ei kippunud. Arvan, et peaksin olema lohega suht hea sõber enne, kui lisatähelepanu juurde võtan. Seega otsustasin tulla veel bodydragima, kui ilma saab ja harjutada natuke lohega ümberkäimist. Siis ehk, kui lohele enam niipalju tähelepanu ei pea pöörama, võtan laua ja proovin peale saada.

Rannale jõudes olid paljud lohejad seal, mõned tulemas, mõned minemas. Valdav enamus kirus tuult "vähevõitu" olevat. "Jajah..."vähevõitu" my ass" mõtlesin, sest mina sain enda jaoks vajaliku koguse tuult kätte. Enamgi!
Palusin veel Ristot, et ta mu sõbrale ka lohestuffid müüks. Jutustasime seal neil teemadel vähem, kui tunni ning läksime laiali.

Tööle jõudes sirvin traditsiooniliselt kitezonest erinevaid teravaid kommentaare ja mõtlen, et saaks homme ka sellist tuult, siis läheks ja harjutaks bodydragi!

Siinkohal pean jällegi tänuavaldused adresseerima FAN SURF inimestele, iseäranis Ristole, kes on olnud äärmiselt kannatlik ja hea juhendaja.
www.fan.ee

Kokkuvõttes on olnud hea päev, sest mõte TAHAN on saanud mõtteks PEAAEGU SAAN!

Natuke tuult...

... sain lõpuks alles pühapäeval.
Õppelohe läks Russalka taga nii kenasti üles, et ei pidanudki palju rabelema.
Oli tunda juba selgemini, miks powerzone nimetatakse just POWERzone.
2m2 lohe rebis nii, et pidi sammu edasi astuma aegajalt.
Jalutasin rannal 4-5 tundi edasi tagasi. Küll ühtepidi jalutades ühekäega, siis teistpidi tagasi teise käega, istuli, selili, külili, kõhuli...igasjumala poosis kaheksaid. Küll aga ei olnud piisavalt tuult, et proovida lohe aknaserval mahatoomist ning uuesti üleslaskmist. Küll aga oli kahe liiniga poom käes nagu kinnas =)

Eile, Esmaspäeval, ühines minuga juba minu sõber lohehuviline Renee ning ka kitezone foorumist JJ, kes kahe õlle eest lubas aidata lohe üles lasta.
Sõber - check, õlled - check, JJ - check, lohe - check, tuul....fck!
Õnneks oli JJ'l kaasas ka viie ruudune madratslohe, mis selle pisikese tuulega siiski rõõmsalt taevaalla läks. Oli tunda seda üüratut vahet juhtimisel. Kui kahe ruudune lohe reageerib praktiliselt momentaalselt, siis viiesega võttis aega enne kui lohe minu käskudele allus.
Sain tunda ka korralikumat tõmmet powerzones, mis rannaliival mind lohisedes kaasa vedas. Mõnus!
Nalja viluks, harjutamise mõttes lasin oma 12 ruuduse lohe siiski täis ja proovisime liine külge haakida. Jälle natuke targem. Sama protsessi läbisime ka JJ 14 ruuduga.
Sõber Renee oli ametis 2 ruuduse lohega, aegajalt proovis ka viiest.
Niiviisi me seal ... jamasime väikeste lohedega kuni ühel hetkel tunnen kuklas justkui pai. Kõrvus hakkas kohisema ning kellegi mahapillatud shokolaadipaber lendas minust mööda.
TUUL!
Loomult arg aga uudishimulik, palusin esiti JJ'l minu lohe üles lasta. Hoian lohe ning nii kui näen JJ pöialt taevapoole osutamas lasen lohe lahti .... "HURRRAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!" karjun ... mu lohe ongi üleval. Tunne on uhke ent aupaklik.
Lähen JJ juurde ning kuulan tema näpunäiteid. "Juhtimist sa juba tead, see on see liin, see on too liin, siin on safety ja see teeb seda..."
Sain jälle targemaks. " Oota kui ma nüüd seda keskmist liini rebin siis lohe kaotab natuke jõudu eks? Saan õieti asjast aru?" JJ vastu: "Eeem...no põhimõtteliselt jah..." ning jutustab edasi erinevaid asju. Mina aga ei pannud enam tema juttu tähele vaid põlesin uudishimust oma turvalisuse ja selle tagamise võimaluste vastu. Ühel hetkel mu kannatus katkes, astusin ilusasti JJ kõrvale ja sikutasin keskmist liini nii kuis jaksasin. Ja ennäe imet. Ei ole mingit "osalist jõukaotust" vaid lohe sadas alla mu jalge ette justkui puuleht ladvast. "Good stuff" mõtlen, seda trikki on kindlasti kasulik teada.
"Nonii, kas nüüd on Sinu kord?" küsib JJ. Kõhklen samas kibelen: " No tavai"
Laseme lohe kenasti alla, vahetame kohad, kontrollin liinid, kontrollin safetyd, silmadega teen ringi peale rannale ning kinnitan chickenloopi trapetsi külge. JJ passib, lohe peos. "Natuke vasakule" karjun ja suunan pöidlaga. " Nats veel... veel...HEA!" Tunnen kuidas lohe täitub õhuga ning kõik tundub justkui õige. Mõttes kontrollisin üle kõik tingimused mis olin teoorias paberitelt ning videotelt selgeks teinud! No vist on korras. "SÕIDAME!" hüüan ja annan JJ'le thumbs upi. Sikutan ülemist liini samas poomi tagapool hoides ja ennäe imet ongi üleval!
Ma ei oska kirjeldada selle hetke emotsiooni. Joonistada ka ei oska. Ma arvan, et see tekib, on ja jääb meie mõtteisse.
Igaljuhul piltlikult nägi asi välja nii:


Uhke tunne oli selle all, lohe oli stabiilselt omal kohal ning reageeris üllatavalt kiiresti. Kiiremini kui too viieruudune.
Olles eelnevalt kõik "enda pääste võimalused" omale selgeks teinud katsetasin ka powerzone lähedale lohe viia. See aga võttis natuke kõhedaks. Harjumatu kuidagi, youtubest erinevaid videosi vaadates mõtlesin, et parem oleks seda kaldal siiski mitte proovida.
Üldkokkuvõttes sain kõvasti targemaks. Paberitarkus sai nüüd ilusti läbi mängitud ning leidis igatiselt kinnitust. Hea päev.
Lasime lohe kenasti alla...või noh mitte nii väga kenasti sest tuul oli otsustanud selleks hetkeks jälle vaibuda seega tuli lohe alla pisut kiiremini kui oleks tahtnud. Aga sellest ei olnud ka hullu. Lohe jäi terveks, inimesed jäid terveks.
Pakkisime stuffid kokku ning oligi aeg sealmaal, et pidin tööle minema.

Kolmapäeval proovin minna Katarina kai lähedale. Vesi on seal pikalt madal ning veest proovida lohe lennutada kindlasti mugavam, turvalisem ja kindlam. Lisaks saan äkki natuke bodydragigi teha. Loodame, et ilma antakse. Toetudes viimasele on alust ka arvata, et neljapäeval juba veekoolituse saan...

Reede, 31 juuli. Kolmas päev päris oma lohega.

Westbam - One World One Future kisab kõrvaauku. Äratus, kell on 9.30.

Vaatan aknast välja...hurraaaa kisub vihmale vist. Jääb randa minek ära. 

Istun netis, totaalselt igav. Ilm on sombune aga tunni aja jooksul ei ole veel sadama hakanud.

Sitta kah, pakin õppelohe koti külge, trapets ja leash kotti ja mauh Kadriorgu.

Ilm on hea...kuidagi vaikne ainult. Rannal jalutavad üksikud inimesed. Mulle kõige lähemal kaks vanatädi, mõlemal käeotsas väike laps. Lapsed mängivad tädikesed tänitavad. 

Viskan koti maha, jope lendab kõrvale. Laotan õppelohe kenasti lahti, liiva peale, vean liinid välja ja viskan poomi maha. Trapets ümber, leash, lohe trapetsi küljes. Kõik ok! Sikutan lohe - keerab ennast teist pidi. BLAH! Poom maha jalutan lohe juurde. Keeran ringi, liiv peale, jalutan tagasi. 

Ja ni rahulikult üks kuni mitu korda. Vahest tõuseb lohe kõrgemale vahest mitte.

Jälle, poom peos, ootan tuult. Ei tule....ikka ei tule...lasen poomi lahti, panen suitsu ette, tuld. Good stuff. Puhun kõffi välja, mürgine tossupilv jääb mu ninaalla hõljuma. " No tere hommikust..." mõtlen. Võtan poomi pihku, ootan. Tunnen tagant kerget puhangut. HURRAAA tirin poomi, lohe tõuseb 2 meetrit. Muttidel silmad taevas, lapsed kiljuvad. Ja pups lohe maas tagasi, mutid pööritavad silmi, lapsed passivad täiesti mittemidagi ütleva näoga. Häbi, pettunud...NÕME JU!

Mõtlen, et äkki on asi ikkagi minus, äkki ikka kuidagi saab...? Helistan Besti Rainile: " No tsau kle Raiko siin. Et ma ei tea nagu et teen kõik õigesti aga lohe loperdab ja õhku ei tõuse et mis värk on siis?" Rain kinnitab minu teooriat, mis iseenesest on lihtne - ilmatat on emm uu ja kaks enni. MOTT

Ohkan ahastunult. Jalutan loheni ja pakin ta kenasti kokku. Sain siiski praktiseerida kasvõi liinide kaheksasse kerimist ümber poomi. Mingigi kasu oli käigust.

Pakin lohe kokku, kotti, kott selga jalutan koju. Jopetaskust leian avamata Bounty. Hetkega kugistan mõlemad tükid ära ja tuju läheb natuke paremaks.

Ahjaa, maja taha jõudes kummardan natuke ette, et vastu tuult lihtsam astuda oleks. See kuradi vana MÕNITAB mind! Kuhu muidu pöörduda kui ilmataati kohtusse tahaks kaevata??

Varsti lähen tööle. Homseks lubas Rain head läänetuult. Ma usun teda. Loodan.

Lohekomplekt käes...hakkame NÜT surfima!

Oli see hea mõte. Aga oh ei. Pole see asi nii lihtne, kui esmapilgul tundub.
Tuleb läbida justkui miniatuurne autokooli teooriatund.
Esiti hakkasin kitezone chatis rahvast väsitama... : Mis ma nüüd teen, aga miks see nii on, aga miks ma veel sõita ei tohi, aga misasi on leash, aga miks...a kas keegi õpetaks, a kas, a mis, a kes...mhh?
Niiviisi terve päeva ruinates sain selgeks asjad, mis oleksid pidanud olema selged enne lohe ostmist.
Näiteks erinevad märguanded surfajate vahel, rannal surfamise etikett ja ohutus, koolituste hinnad ( haha ) ja nii edasi.
Pannes oma viimse penni vahetult peale sünnipäeva ning puhkuse lõppu rolleri alla, et see veel vüimalikult ideaalkorda teha, ei leidunud minu taskus enam raha, et end koolitada.
Loomulikult oli minu müüja nõus mind koolitustel kaasama kuid kahjuks ei kattu minu vaba aeg nende tööajaga. Seega tuff luck Joy, yr on yer own!
Nagu öeldud, terve päev kitezone jutukas ruinatud ja inimesi kiusatud tekkis sinna kellegi lahke inimese poolt järgmine veebiaadress http://www.abc-of-kitesurfing.com/
Täpselt see mida olen otsinud. Teine osa päevast läks kokates: Võta 20 lehekülge abc-of-kitesurfing.com/ lase tõusta keema, segades õrnalt lisa sinna 40-50 õpetusvideot youtubest. Keeda 4 tundi ning lase jahtuda. Maitsesta vihjetega Kitezone jutukast ning erinevatelt inimestelt telefonitsi.
Kokku sain tubli kitesupi mis maitses ajule väga hea.
Hoolega lugedes ning videosi jälgides püüdsin ette kujutada erinevaid situatsioone rannal ning mõelda kaasa inimesega, kes videos parasjagu midagi selgitas.
Kui hommikul ei saanud ma aru mis kuradimoodi vastu tuult sõidetakse, siis päeva lõppeks sain ideaalselt aru mis on tuuleaken, selle astmed, kuidas lohe niiviisi akna serval hõljub ning kuidas käib lohe juhtimine.
Teoorias olen surfar. Teoorias.
Siiamaani olen aru saanud, et tähtsaim on jälgida seda, mis toimub Sinu ümber kui valmistud vette minema. Tuult sa ei kontrolli, ei kontrolli ka tuul sind! Sinu töö on kontrollida lohet mis on totaalselt kontrolli alt väljas tuule poolt...mis jumala kontrollimatult su lohet sasib!
Täpselt nii lihtne ongi ;D Kontrollimatult juhtuvad õnnetused...sinuga, lohega, rannal viibijatega.
Seega parim, mis saad teha on võtta koolitus või oskaja inimene kõrvale, kes selgitab sulle ilusasti ära kuidas tuulega rääkida tuleb! Kui sa teda kontrollida ei saa, siis anna järgi ja tee nii nagu tema soovib.
Su parim sõber õpetas sind sebima naisi, sinu instruktor õpetab sind sebima tuult.

See selleks. Ideaalselt koolituse vajalikkusest aru saades surub kärsitus ikka veel takka. Otsaette hakkab kuluma sõna "TAHAN!"
Niisiis täna hommikul, prinditud materjalid taskus ning pea tarkust täis, pakin kokku oma kite, kott selga, laud kätte ja kadriorgu. "Russalka juures peaks olema mingi liivane plats kus kunagi inimesi ei ole" ... Yea right! Rahvast täis. Okei....järgmine mõte: "Pirital peaks olema veel surfareid, kellelt võiks kavalasti nippe välja meelitada ning abi paluda" mhmh...
Jõudsin omadega piritale, leidsin linnapoolses otsas ka piisavalt ruumika koha, kus lohe täis pumbata ja natuke lennutada. Mida, õigemini keda ei ole on surfarid. Damn.
Olemine läks kuidagi kõhedaks. Äkki lohe lendab ära? Äkki vetelpäästja tuleb riidlema? Äkki jätan endast lolli mulje kui hakkama ei saa. Äkki ma ikkagi ei proovi seda ise lennutada.
Niisiis jäi lohe kotti, välja tuli aga poom ja liinid, milled rannale laiali venitasin ning põhjalikult tutvusin. Selgeks sai ka turvaleashide tööpõhimõte, mis ka korduval katseeksitusmeetodil ennast ilusasti tõestasid. Vaatasin üle poomi ning tollele otsa vaadates ning eelnevalt videosi ja materjale tutkides kõik kristallselgeks sai.
Veel ujutasin lauda vees, proovisin niisama teda seal keerutada, peale astuda, vees istuda jne.

Lõppkokkuvõttes sain sõbraks oma äsjase hobiga. Lisaks meenus mulle veel, et Rain ... Besti Rain pakkus mulle oma õppelohe, et tollega saaksin harjutada.
Oh sa raisk ... kell on 20 pärast kuus. Pidingi Rainiga kohtuma kell kuus.
Homme aga, hakkan õppelohe lennutama.

Once upon a time...

... ehk sissejuhatus, ei midagi praktilist.

Kindlasti paljudele lohesurfaritele tuttav tunne on see, kui ei ole veel lohe näha ja katsuda saanud ning siis rannal surfijaid vaadates mõtled: " Ma tahan! Kuidas ma saan?"
Nii ka mina, sattusin ühel ilusal juulikuu suvepäeval Võsule koos oma damega ning rolleril.
Kaasa oli kenasti pakitud suur matkakott ning telk koos muu metsas vajalikuga.
Esimene öö metsas ilusti mööda saadetud janunesime mugavuse järgi seega põrutasime Võsule ning leidsime sealt ka külalistemaja.
Öö mõnusalt veedetud, peale hommikukohvi pauhh randa.
Võsu rand on ütlemata ilus ja mitte väga rahvastatud, vesi oli mõnus ja päike palav.
Peakohal tiirutas kolm megasuurt lohet ning nende all kutid laudadel. Julge ja jutukas nagu ma olen astusin ühele õnnetule ligi ning hakkasin isuga pärima.
"Palju maksab see nali?", " Noo kõik oleneb, " algas tüüpiline vastus " aga seal 20-30 tonni ringis ripub korralik varustus."
Niiviisi seal jutustasime ja sain kõvasti infot. Aus ja viisakas noormees soovitas mul kätt harjutada ning lasi oma lohe täis pumbata, lisaks joosta mööda randa poomide, liinide, laudade ja muu varustusega. Mina kes ma tööd väga ei viitsi teha, veelvähem teiste tööd, tegin seda tol korral suure huviga.
Mõned tunnid veedetud läks ka jutt konkreetsemaks. "Mis raha eest mina endale saaksin korraliku kasutatud varustuse?" küsimuse peale tuli surfarilt peale väikest mõttepausi vastus
" No ma arvan Sulle (~180 pikk, 65-70kg) saaks normaalse tarbitva seti umbes 10 tuhande eest." "ROLLER MÜÜKI!" oli esimene mõte, mis juhtis mind läbi kogu selle seikluse kuni eilse päevani, mil oma komplekti kätte sain.
Mõttes arvutasin kiiruga oma rolleri väärtuse ning leppisin endaga ausalt kokku, et see maksaks praegu umbes 15-17 tuhat.
"Kas ma 14-15 tonni eest saaks juba korraliku stuffi koos kalipsode ja muu vajalikuga?"
Noormehe kiire vastus: "15 tuhat on ideaalne algajale, saad korraliku varustuse."
Sealt edasi jutustasime veel varustuse ostmisest, parandatud asjadest ja muust kitealasest.
Loomulikult soovitas surfar mulle vaadata www.kitezone.ee mille eest siiani tänulik olen.
Sellelt saidilt leiab vaid lahkeid inimesi, igal võimalikul moel abiks on.

Seejärel veetsime veel damega mõned hetked rannal, käisime vees ning hakkasime kodupoole sättima.
Teel Tallinnasse, väsinud, tülpinud ja ... väsinud, juhtis mind vaid üks mõte: "Tahan!"
Koju jõudes hopsti rolleri müügikuulutused üles, juurde sai kenasti kirjutatud, et vahetust pakkuda VAID Kite komplekti vastu.


Kaks päeva hiljem oligi tulemus käes. Võttis ühendust minuga üks lahke härra, kes tundis huvi rolleri vahetamise vastu. Roller pidi minema kellelegi teisele seega tema oli rohkem vahelüli.
Suhtlemine oli piduritega, tagasilöökidega ja lõpuks kõneall oleva lohe müügiga. Lõpuks teatas härra, et rolleri huviline enam huvi ei tunne.
Lootused purunenud, masendunud sõidan ringi oma taburetiga...kui see tunneks valu siis lööks...kui see nutaks siis karjuks ta peale.
Lähen koju, nähvan naisele midagi teravat ja keeran magama.

Järgmisel hommikul heliseb telefon. Ei viitsi vastata. Ärgates helistan tagasi. Särtsakas meeshääl vastab "Aaa jajaa sa oled see kes rollerit tahab vahetada? Jajaa...et mul on pakkuda koku kupatus...tule läbi vaatame üle ja teeme diili, kui sobib"
Viskan telefoni käest YES!
Päeva jooksul helistatakse, kirjutatakse. Tahavad rollerit näha, osta. Ütlen, et müüdud sorri!

Lähen lohet vaatama. Parandatud, laud pooleks, nördimus. Räägime pikalt laialt, proovivad rollerit, on rahul. Ütlen, et mõtlen veel ja annan homme teada.
Tööle liikudes tuleb kõne. Keegi veel tahab vahetada. Saan veebiaadressi, vaatan, meeldib. Veel üks pakkumine, vaatan, meeldib.
Lepin kokku vaatamise aja. Mõlemad pakkujad nagu ühest suust " No järgmise nädala lõpul saaks siis olen Tallinnas." MIS MÕTTES järgmine nädal... TAHAN!
Helistan tüübile kes Võsul inffi jagas, räägin et selline ja selline asi. "Pooleks laud? NO WAY!" Laud oli tegelikult liialt väike mulle ka.
Helistan tüübile kelle lohe äsja vaatamas käisin:" Et jaa mina jälle selle rolleriga, et ääm, pmtslt kui sa mulle suurema laua leiad, siis mul on pohhui et lohe nats parandatud on!" vastus konkreetne:" Mul praegu ei ole siin aga leian sulle midagi kindlasti!"
Lõpetame kõne, 15 minuti pärast helistab tagasi: " Hei, et on olemas normaalne algaja laud 150 pikk ja niijanaa..." mina vastu :" Selge jutt, tulen siis homme läbi =)"

Järgmisel päeval DEAL!
Olemas!
Sain!

(NOPROMO)
Aitäh Fan Surf www.fan.ee Kunderi 15 Tallinn +372 621 60 44
(NOPROMO)

One happy surfer taking a bus home.