Reede, 31 juuli. Kolmas päev päris oma lohega.

Westbam - One World One Future kisab kõrvaauku. Äratus, kell on 9.30.

Vaatan aknast välja...hurraaaa kisub vihmale vist. Jääb randa minek ära. 

Istun netis, totaalselt igav. Ilm on sombune aga tunni aja jooksul ei ole veel sadama hakanud.

Sitta kah, pakin õppelohe koti külge, trapets ja leash kotti ja mauh Kadriorgu.

Ilm on hea...kuidagi vaikne ainult. Rannal jalutavad üksikud inimesed. Mulle kõige lähemal kaks vanatädi, mõlemal käeotsas väike laps. Lapsed mängivad tädikesed tänitavad. 

Viskan koti maha, jope lendab kõrvale. Laotan õppelohe kenasti lahti, liiva peale, vean liinid välja ja viskan poomi maha. Trapets ümber, leash, lohe trapetsi küljes. Kõik ok! Sikutan lohe - keerab ennast teist pidi. BLAH! Poom maha jalutan lohe juurde. Keeran ringi, liiv peale, jalutan tagasi. 

Ja ni rahulikult üks kuni mitu korda. Vahest tõuseb lohe kõrgemale vahest mitte.

Jälle, poom peos, ootan tuult. Ei tule....ikka ei tule...lasen poomi lahti, panen suitsu ette, tuld. Good stuff. Puhun kõffi välja, mürgine tossupilv jääb mu ninaalla hõljuma. " No tere hommikust..." mõtlen. Võtan poomi pihku, ootan. Tunnen tagant kerget puhangut. HURRAAA tirin poomi, lohe tõuseb 2 meetrit. Muttidel silmad taevas, lapsed kiljuvad. Ja pups lohe maas tagasi, mutid pööritavad silmi, lapsed passivad täiesti mittemidagi ütleva näoga. Häbi, pettunud...NÕME JU!

Mõtlen, et äkki on asi ikkagi minus, äkki ikka kuidagi saab...? Helistan Besti Rainile: " No tsau kle Raiko siin. Et ma ei tea nagu et teen kõik õigesti aga lohe loperdab ja õhku ei tõuse et mis värk on siis?" Rain kinnitab minu teooriat, mis iseenesest on lihtne - ilmatat on emm uu ja kaks enni. MOTT

Ohkan ahastunult. Jalutan loheni ja pakin ta kenasti kokku. Sain siiski praktiseerida kasvõi liinide kaheksasse kerimist ümber poomi. Mingigi kasu oli käigust.

Pakin lohe kokku, kotti, kott selga jalutan koju. Jopetaskust leian avamata Bounty. Hetkega kugistan mõlemad tükid ära ja tuju läheb natuke paremaks.

Ahjaa, maja taha jõudes kummardan natuke ette, et vastu tuult lihtsam astuda oleks. See kuradi vana MÕNITAB mind! Kuhu muidu pöörduda kui ilmataati kohtusse tahaks kaevata??

Varsti lähen tööle. Homseks lubas Rain head läänetuult. Ma usun teda. Loodan.

Lohekomplekt käes...hakkame NÜT surfima!

Oli see hea mõte. Aga oh ei. Pole see asi nii lihtne, kui esmapilgul tundub.
Tuleb läbida justkui miniatuurne autokooli teooriatund.
Esiti hakkasin kitezone chatis rahvast väsitama... : Mis ma nüüd teen, aga miks see nii on, aga miks ma veel sõita ei tohi, aga misasi on leash, aga miks...a kas keegi õpetaks, a kas, a mis, a kes...mhh?
Niiviisi terve päeva ruinates sain selgeks asjad, mis oleksid pidanud olema selged enne lohe ostmist.
Näiteks erinevad märguanded surfajate vahel, rannal surfamise etikett ja ohutus, koolituste hinnad ( haha ) ja nii edasi.
Pannes oma viimse penni vahetult peale sünnipäeva ning puhkuse lõppu rolleri alla, et see veel vüimalikult ideaalkorda teha, ei leidunud minu taskus enam raha, et end koolitada.
Loomulikult oli minu müüja nõus mind koolitustel kaasama kuid kahjuks ei kattu minu vaba aeg nende tööajaga. Seega tuff luck Joy, yr on yer own!
Nagu öeldud, terve päev kitezone jutukas ruinatud ja inimesi kiusatud tekkis sinna kellegi lahke inimese poolt järgmine veebiaadress http://www.abc-of-kitesurfing.com/
Täpselt see mida olen otsinud. Teine osa päevast läks kokates: Võta 20 lehekülge abc-of-kitesurfing.com/ lase tõusta keema, segades õrnalt lisa sinna 40-50 õpetusvideot youtubest. Keeda 4 tundi ning lase jahtuda. Maitsesta vihjetega Kitezone jutukast ning erinevatelt inimestelt telefonitsi.
Kokku sain tubli kitesupi mis maitses ajule väga hea.
Hoolega lugedes ning videosi jälgides püüdsin ette kujutada erinevaid situatsioone rannal ning mõelda kaasa inimesega, kes videos parasjagu midagi selgitas.
Kui hommikul ei saanud ma aru mis kuradimoodi vastu tuult sõidetakse, siis päeva lõppeks sain ideaalselt aru mis on tuuleaken, selle astmed, kuidas lohe niiviisi akna serval hõljub ning kuidas käib lohe juhtimine.
Teoorias olen surfar. Teoorias.
Siiamaani olen aru saanud, et tähtsaim on jälgida seda, mis toimub Sinu ümber kui valmistud vette minema. Tuult sa ei kontrolli, ei kontrolli ka tuul sind! Sinu töö on kontrollida lohet mis on totaalselt kontrolli alt väljas tuule poolt...mis jumala kontrollimatult su lohet sasib!
Täpselt nii lihtne ongi ;D Kontrollimatult juhtuvad õnnetused...sinuga, lohega, rannal viibijatega.
Seega parim, mis saad teha on võtta koolitus või oskaja inimene kõrvale, kes selgitab sulle ilusasti ära kuidas tuulega rääkida tuleb! Kui sa teda kontrollida ei saa, siis anna järgi ja tee nii nagu tema soovib.
Su parim sõber õpetas sind sebima naisi, sinu instruktor õpetab sind sebima tuult.

See selleks. Ideaalselt koolituse vajalikkusest aru saades surub kärsitus ikka veel takka. Otsaette hakkab kuluma sõna "TAHAN!"
Niisiis täna hommikul, prinditud materjalid taskus ning pea tarkust täis, pakin kokku oma kite, kott selga, laud kätte ja kadriorgu. "Russalka juures peaks olema mingi liivane plats kus kunagi inimesi ei ole" ... Yea right! Rahvast täis. Okei....järgmine mõte: "Pirital peaks olema veel surfareid, kellelt võiks kavalasti nippe välja meelitada ning abi paluda" mhmh...
Jõudsin omadega piritale, leidsin linnapoolses otsas ka piisavalt ruumika koha, kus lohe täis pumbata ja natuke lennutada. Mida, õigemini keda ei ole on surfarid. Damn.
Olemine läks kuidagi kõhedaks. Äkki lohe lendab ära? Äkki vetelpäästja tuleb riidlema? Äkki jätan endast lolli mulje kui hakkama ei saa. Äkki ma ikkagi ei proovi seda ise lennutada.
Niisiis jäi lohe kotti, välja tuli aga poom ja liinid, milled rannale laiali venitasin ning põhjalikult tutvusin. Selgeks sai ka turvaleashide tööpõhimõte, mis ka korduval katseeksitusmeetodil ennast ilusasti tõestasid. Vaatasin üle poomi ning tollele otsa vaadates ning eelnevalt videosi ja materjale tutkides kõik kristallselgeks sai.
Veel ujutasin lauda vees, proovisin niisama teda seal keerutada, peale astuda, vees istuda jne.

Lõppkokkuvõttes sain sõbraks oma äsjase hobiga. Lisaks meenus mulle veel, et Rain ... Besti Rain pakkus mulle oma õppelohe, et tollega saaksin harjutada.
Oh sa raisk ... kell on 20 pärast kuus. Pidingi Rainiga kohtuma kell kuus.
Homme aga, hakkan õppelohe lennutama.

Once upon a time...

... ehk sissejuhatus, ei midagi praktilist.

Kindlasti paljudele lohesurfaritele tuttav tunne on see, kui ei ole veel lohe näha ja katsuda saanud ning siis rannal surfijaid vaadates mõtled: " Ma tahan! Kuidas ma saan?"
Nii ka mina, sattusin ühel ilusal juulikuu suvepäeval Võsule koos oma damega ning rolleril.
Kaasa oli kenasti pakitud suur matkakott ning telk koos muu metsas vajalikuga.
Esimene öö metsas ilusti mööda saadetud janunesime mugavuse järgi seega põrutasime Võsule ning leidsime sealt ka külalistemaja.
Öö mõnusalt veedetud, peale hommikukohvi pauhh randa.
Võsu rand on ütlemata ilus ja mitte väga rahvastatud, vesi oli mõnus ja päike palav.
Peakohal tiirutas kolm megasuurt lohet ning nende all kutid laudadel. Julge ja jutukas nagu ma olen astusin ühele õnnetule ligi ning hakkasin isuga pärima.
"Palju maksab see nali?", " Noo kõik oleneb, " algas tüüpiline vastus " aga seal 20-30 tonni ringis ripub korralik varustus."
Niiviisi seal jutustasime ja sain kõvasti infot. Aus ja viisakas noormees soovitas mul kätt harjutada ning lasi oma lohe täis pumbata, lisaks joosta mööda randa poomide, liinide, laudade ja muu varustusega. Mina kes ma tööd väga ei viitsi teha, veelvähem teiste tööd, tegin seda tol korral suure huviga.
Mõned tunnid veedetud läks ka jutt konkreetsemaks. "Mis raha eest mina endale saaksin korraliku kasutatud varustuse?" küsimuse peale tuli surfarilt peale väikest mõttepausi vastus
" No ma arvan Sulle (~180 pikk, 65-70kg) saaks normaalse tarbitva seti umbes 10 tuhande eest." "ROLLER MÜÜKI!" oli esimene mõte, mis juhtis mind läbi kogu selle seikluse kuni eilse päevani, mil oma komplekti kätte sain.
Mõttes arvutasin kiiruga oma rolleri väärtuse ning leppisin endaga ausalt kokku, et see maksaks praegu umbes 15-17 tuhat.
"Kas ma 14-15 tonni eest saaks juba korraliku stuffi koos kalipsode ja muu vajalikuga?"
Noormehe kiire vastus: "15 tuhat on ideaalne algajale, saad korraliku varustuse."
Sealt edasi jutustasime veel varustuse ostmisest, parandatud asjadest ja muust kitealasest.
Loomulikult soovitas surfar mulle vaadata www.kitezone.ee mille eest siiani tänulik olen.
Sellelt saidilt leiab vaid lahkeid inimesi, igal võimalikul moel abiks on.

Seejärel veetsime veel damega mõned hetked rannal, käisime vees ning hakkasime kodupoole sättima.
Teel Tallinnasse, väsinud, tülpinud ja ... väsinud, juhtis mind vaid üks mõte: "Tahan!"
Koju jõudes hopsti rolleri müügikuulutused üles, juurde sai kenasti kirjutatud, et vahetust pakkuda VAID Kite komplekti vastu.


Kaks päeva hiljem oligi tulemus käes. Võttis ühendust minuga üks lahke härra, kes tundis huvi rolleri vahetamise vastu. Roller pidi minema kellelegi teisele seega tema oli rohkem vahelüli.
Suhtlemine oli piduritega, tagasilöökidega ja lõpuks kõneall oleva lohe müügiga. Lõpuks teatas härra, et rolleri huviline enam huvi ei tunne.
Lootused purunenud, masendunud sõidan ringi oma taburetiga...kui see tunneks valu siis lööks...kui see nutaks siis karjuks ta peale.
Lähen koju, nähvan naisele midagi teravat ja keeran magama.

Järgmisel hommikul heliseb telefon. Ei viitsi vastata. Ärgates helistan tagasi. Särtsakas meeshääl vastab "Aaa jajaa sa oled see kes rollerit tahab vahetada? Jajaa...et mul on pakkuda koku kupatus...tule läbi vaatame üle ja teeme diili, kui sobib"
Viskan telefoni käest YES!
Päeva jooksul helistatakse, kirjutatakse. Tahavad rollerit näha, osta. Ütlen, et müüdud sorri!

Lähen lohet vaatama. Parandatud, laud pooleks, nördimus. Räägime pikalt laialt, proovivad rollerit, on rahul. Ütlen, et mõtlen veel ja annan homme teada.
Tööle liikudes tuleb kõne. Keegi veel tahab vahetada. Saan veebiaadressi, vaatan, meeldib. Veel üks pakkumine, vaatan, meeldib.
Lepin kokku vaatamise aja. Mõlemad pakkujad nagu ühest suust " No järgmise nädala lõpul saaks siis olen Tallinnas." MIS MÕTTES järgmine nädal... TAHAN!
Helistan tüübile kes Võsul inffi jagas, räägin et selline ja selline asi. "Pooleks laud? NO WAY!" Laud oli tegelikult liialt väike mulle ka.
Helistan tüübile kelle lohe äsja vaatamas käisin:" Et jaa mina jälle selle rolleriga, et ääm, pmtslt kui sa mulle suurema laua leiad, siis mul on pohhui et lohe nats parandatud on!" vastus konkreetne:" Mul praegu ei ole siin aga leian sulle midagi kindlasti!"
Lõpetame kõne, 15 minuti pärast helistab tagasi: " Hei, et on olemas normaalne algaja laud 150 pikk ja niijanaa..." mina vastu :" Selge jutt, tulen siis homme läbi =)"

Järgmisel päeval DEAL!
Olemas!
Sain!

(NOPROMO)
Aitäh Fan Surf www.fan.ee Kunderi 15 Tallinn +372 621 60 44
(NOPROMO)

One happy surfer taking a bus home.