Natuke tuult...

... sain lõpuks alles pühapäeval.
Õppelohe läks Russalka taga nii kenasti üles, et ei pidanudki palju rabelema.
Oli tunda juba selgemini, miks powerzone nimetatakse just POWERzone.
2m2 lohe rebis nii, et pidi sammu edasi astuma aegajalt.
Jalutasin rannal 4-5 tundi edasi tagasi. Küll ühtepidi jalutades ühekäega, siis teistpidi tagasi teise käega, istuli, selili, külili, kõhuli...igasjumala poosis kaheksaid. Küll aga ei olnud piisavalt tuult, et proovida lohe aknaserval mahatoomist ning uuesti üleslaskmist. Küll aga oli kahe liiniga poom käes nagu kinnas =)

Eile, Esmaspäeval, ühines minuga juba minu sõber lohehuviline Renee ning ka kitezone foorumist JJ, kes kahe õlle eest lubas aidata lohe üles lasta.
Sõber - check, õlled - check, JJ - check, lohe - check, tuul....fck!
Õnneks oli JJ'l kaasas ka viie ruudune madratslohe, mis selle pisikese tuulega siiski rõõmsalt taevaalla läks. Oli tunda seda üüratut vahet juhtimisel. Kui kahe ruudune lohe reageerib praktiliselt momentaalselt, siis viiesega võttis aega enne kui lohe minu käskudele allus.
Sain tunda ka korralikumat tõmmet powerzones, mis rannaliival mind lohisedes kaasa vedas. Mõnus!
Nalja viluks, harjutamise mõttes lasin oma 12 ruuduse lohe siiski täis ja proovisime liine külge haakida. Jälle natuke targem. Sama protsessi läbisime ka JJ 14 ruuduga.
Sõber Renee oli ametis 2 ruuduse lohega, aegajalt proovis ka viiest.
Niiviisi me seal ... jamasime väikeste lohedega kuni ühel hetkel tunnen kuklas justkui pai. Kõrvus hakkas kohisema ning kellegi mahapillatud shokolaadipaber lendas minust mööda.
TUUL!
Loomult arg aga uudishimulik, palusin esiti JJ'l minu lohe üles lasta. Hoian lohe ning nii kui näen JJ pöialt taevapoole osutamas lasen lohe lahti .... "HURRRAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!" karjun ... mu lohe ongi üleval. Tunne on uhke ent aupaklik.
Lähen JJ juurde ning kuulan tema näpunäiteid. "Juhtimist sa juba tead, see on see liin, see on too liin, siin on safety ja see teeb seda..."
Sain jälle targemaks. " Oota kui ma nüüd seda keskmist liini rebin siis lohe kaotab natuke jõudu eks? Saan õieti asjast aru?" JJ vastu: "Eeem...no põhimõtteliselt jah..." ning jutustab edasi erinevaid asju. Mina aga ei pannud enam tema juttu tähele vaid põlesin uudishimust oma turvalisuse ja selle tagamise võimaluste vastu. Ühel hetkel mu kannatus katkes, astusin ilusasti JJ kõrvale ja sikutasin keskmist liini nii kuis jaksasin. Ja ennäe imet. Ei ole mingit "osalist jõukaotust" vaid lohe sadas alla mu jalge ette justkui puuleht ladvast. "Good stuff" mõtlen, seda trikki on kindlasti kasulik teada.
"Nonii, kas nüüd on Sinu kord?" küsib JJ. Kõhklen samas kibelen: " No tavai"
Laseme lohe kenasti alla, vahetame kohad, kontrollin liinid, kontrollin safetyd, silmadega teen ringi peale rannale ning kinnitan chickenloopi trapetsi külge. JJ passib, lohe peos. "Natuke vasakule" karjun ja suunan pöidlaga. " Nats veel... veel...HEA!" Tunnen kuidas lohe täitub õhuga ning kõik tundub justkui õige. Mõttes kontrollisin üle kõik tingimused mis olin teoorias paberitelt ning videotelt selgeks teinud! No vist on korras. "SÕIDAME!" hüüan ja annan JJ'le thumbs upi. Sikutan ülemist liini samas poomi tagapool hoides ja ennäe imet ongi üleval!
Ma ei oska kirjeldada selle hetke emotsiooni. Joonistada ka ei oska. Ma arvan, et see tekib, on ja jääb meie mõtteisse.
Igaljuhul piltlikult nägi asi välja nii:


Uhke tunne oli selle all, lohe oli stabiilselt omal kohal ning reageeris üllatavalt kiiresti. Kiiremini kui too viieruudune.
Olles eelnevalt kõik "enda pääste võimalused" omale selgeks teinud katsetasin ka powerzone lähedale lohe viia. See aga võttis natuke kõhedaks. Harjumatu kuidagi, youtubest erinevaid videosi vaadates mõtlesin, et parem oleks seda kaldal siiski mitte proovida.
Üldkokkuvõttes sain kõvasti targemaks. Paberitarkus sai nüüd ilusti läbi mängitud ning leidis igatiselt kinnitust. Hea päev.
Lasime lohe kenasti alla...või noh mitte nii väga kenasti sest tuul oli otsustanud selleks hetkeks jälle vaibuda seega tuli lohe alla pisut kiiremini kui oleks tahtnud. Aga sellest ei olnud ka hullu. Lohe jäi terveks, inimesed jäid terveks.
Pakkisime stuffid kokku ning oligi aeg sealmaal, et pidin tööle minema.

Kolmapäeval proovin minna Katarina kai lähedale. Vesi on seal pikalt madal ning veest proovida lohe lennutada kindlasti mugavam, turvalisem ja kindlam. Lisaks saan äkki natuke bodydragigi teha. Loodame, et ilma antakse. Toetudes viimasele on alust ka arvata, et neljapäeval juba veekoolituse saan...